Vähki on palju ja väga paljud lapsed suervad vähki kuid...
Vähe on neid, kes julgevad sellest avalikult rääkida ja oma muret- vaeva jagada...
Pigem hoitakse kogu mure endasse.
Selle naise nimi on Diana ja tema haige tütreke on Regina. Võtlust vähiga on nad pidanud juba tervelt viis aastat.
Olen seda blogi pikka aega lugenud, saatnud mõtetes ingleid tervist tooma ja sisimas lootnud, et väike Regina, kel on looduse poolt kaasa antud nii suur süda, nii suur elutahe ja nii palju positiivset energiat, mida jätkus kui päikest kõikidele tema juuresolijatele ja lähedastele, paraneb sellest raskest ja salakavalast haigusest.
Kurb on, nii kurb.
Olen võõras, kuid Regina lugu liigutas mind väga.
Nii palju armastust, nii palju valu, muret, samas rõõmu IGAST elatud hetkest.
Miski sundis mind taas astuma läbi nende blogist ja lugema, kuidas Reginal läheb.
Regina on laps, kes nagu öeldakse, justkui aimates üürikest elu, põles heleda leegiga. Ta armastas elu. Tal oli suur õnn sündida nii toredasse perre, kus on imearmas vend ja armastavad vanemad.
Ja iga kord ma mõtlen, et miks on nii, et meilt võetakse ära just need inimesed, kes oleks väärt kõige enam elu. Need kõige-kõige kallimad, paremad, toredamad, targemad…
R.I.P. Regina inglike 19.09.1999-20.09 2009
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm…
No comments:
Post a Comment