Saatuslikud tabletid...

Tumepruun puidust laud seisab keset hiiglasliku tantsusaali veidikene viltu.See näeb lausa naeruväärselt nõme välja.Keset lauda on purk tablette.Purgi silt on maha tõmmatud, niiet pole võimalik aru saada, millega on tegemist.

Väike tüdruk keerleb saalis ringi tehes vahete-vahel mõne hüppe.Ta jõuab lauani ning toetab vastu seda.Tabletid nagu helendaks läbi purgi ning tüdrukul tuleb kiusatus “kommi” maitsta.Ta teeb purgi lahti ning kallab umbes viis “kommi” endale käepeale ning sealt edasi suhu.

Tüdruku nägu läheb krimpsu, sest “kommid” on väga kibeda maitsega.Korraga tunneb laps ennast väga väsinult ning otsustab istuda toolile, mis seisab kohe laua kõrval.Tüdruku pea vajub küljepeale ning ta hingab vaevaliselt.

“Eliz, aitab tantsimisest!Tule nüüd sööma!” Kostub rõõmsameelne hääl kuskilt eemalt.Tüdruk ei kuule midagi, ta on vajunud kuhugi sügavamele, kui lihtsalt uni.

Vana tolmuse kleidiga naine astub saali ning tema pilk peatub kõigepealt tüdrukul tugitoolis ning siis avatud rohupurgil.Naine jookseb tüdruku juurde ning raputab teda, tüdruku pilk on muutumatu.

“Ei Eliz, sa ei tohi surnud olla!” Karjub naine.Ta võtab rohupurgi ning vaatab palju tablette purgis on.Tüdruk oli ligi pooled tabletid alla neelanud.Naine raputab veel kord last, kuid tulemus on ümmargune null.Naine vajub põlvili ning võtab endal peast kinni.

Ainult tema üksi on juhtunud süüdi, sest tema oli tabletid lauale unustanud.Ta poleks seda elusees julgenud öelda Elizi emale, et just tema selles süüdi on.

“Mis juhtus?” Küsis uhke kleidiga naine, kes seisis uksel ja jälgis nutvat teenijat.”T-t-teie t-t-tütar on s-s-surnud.” Kogeles teenija ning hakkas veelgi kõvemini nutma.Uhke kleidiga naine vaatas oma last, kes ei hinganud ning vajus samuti põrandale maha.

“Äkki ta ikkagi pole surnud?” Nuuksatas teenija ning helistas kiirabisse,Kiirabi jõudis kohale mõne minutiga.

Noor kiirabi arst astus uhkesse saali ning nägi otsekohe kohutavat vaatepilti.Kaks naist põrandal nutmas ning pealtnäha surnud laps tugitoolis.Kiirabi arst ei lausunud sõnagi vaid läks otsejoones tüdruku juurde.Laps oli surnud.

“Mul on kahju, aga teie tütar on surnud.” Ütles ta ka teenijale ning lapse emale.”Kui te oleksite varem helistanud oleks ta ellu jäänud.”

Teenija vaatas arstile otsa.Kuidas võis saatus olla nii ebaõiglane?Miks pidi olema kõiges tema süüdi?Ta ei tahtnud enam elada ning enne, kui keegi jõudis naist takistada võttis ta samast rohupurgist ülejäänud tabletid ning pistis suhu.

Alles jäänud tablette, mida naine võttis oli seitse ning teda ei õnnestunud päästa.Unerohi oli selleks liiga kange, et keegi võiks nii suurt kogust üleelada.

Keset suurt saali oli kaks laipa.Laps, kes oli surnud kellegi hooletuse pärast ning vana naine, kes oli surnud süütunde pärast.