21.08.2009 kell 15.56

...Istun üksi tööl ja mõtlesin, et mida siis teha, et igavus ära ei tapaks. Otsustasin ennast harida ja ajalugu natuke õppida.
Võtsin kätte raamatu"Valgamaa läbi aegade" ja hakkasin lugema. Seal on väga palju infot just ajalooliste vaatamisväärsuste ja Valgamaa kuulsate paikade kohta.
Näiteks sain teada, et Sangaste Bergid pärinevad Põhja-Itaaliast Piemonte maakonnast. Lahe :D
Teadsin kogu aeg, et nad on Soome juurtega :D:D
Liiga hull. See on see, kui midagi asjalikku teha ei ole....

"Pihlakas"

Näe , seal läbi sügisvihma läheb keegi,

keegi kes veel ennast iseendaks peab.

Veel tunneb taskus käsi, vihmapiisku palgeil,

Üht vihmapiiska palgel teiste seas.

Vana hea “Sõpruse Puiestee”

Pidevad vihmad, akna taga undav (siiski veel suviselt soe) tuul ning punased marjad pihlakatel toovad vägisi sügismõtted pähe. Isegi õues on tunda juba vaikselt sügisest lõhna. Õunad. Valminud marjad. Närbuvad lilled ja k0lletavad lehed okstel. I like it! See mitte eriti suvine suvi ei jäägi meelde oma kuumade ilmade või hommikust-õhtuni rannas veedetud aegadega.

Siiski on mõõdunud suves mäletamist rohkem, kui varasemaltel aastatel. Inimesed, kellega oldud koos. Inimestega keda on hakatud igatsema rohkem, kui mõnda teist. Kohad, mis jäävad igavesti hinge. Meeldivana või igatsevalt torkima. Siiski. Kohti on võimalik külastada veel. Inimestega koos veedetud hetki aga enam tagasi ei too miski. See on nagu sügisel korjatud pihlakad. Puu on jäänud nendest ilma. Puu kasvab ikka edasi, kuna teab, et kevadel kasvavad uued. Inimesed aga seda ei hinda. Kaasaarvatud mina. Ma olen nagu kaks isiksust. Tean, et jään alati igatsema mõõdunud hetki. Samas tean, et tuleb uusi. Tuleb paremaid. Ja halvemaid kui enne.

Ma jään ootama seda uut oma elu suve, kus tean et minu pihlakad kasvavad tagasi. Ma loodan et ei pea reaalselt järgmise aastani ootama. Kui ka ootan, siis peab asi seda väärt olema!

Ausalt õelda olen enda pärast natukene mures.

Saatuslikud tabletid...

Tumepruun puidust laud seisab keset hiiglasliku tantsusaali veidikene viltu.See näeb lausa naeruväärselt nõme välja.Keset lauda on purk tablette.Purgi silt on maha tõmmatud, niiet pole võimalik aru saada, millega on tegemist.

Väike tüdruk keerleb saalis ringi tehes vahete-vahel mõne hüppe.Ta jõuab lauani ning toetab vastu seda.Tabletid nagu helendaks läbi purgi ning tüdrukul tuleb kiusatus “kommi” maitsta.Ta teeb purgi lahti ning kallab umbes viis “kommi” endale käepeale ning sealt edasi suhu.

Tüdruku nägu läheb krimpsu, sest “kommid” on väga kibeda maitsega.Korraga tunneb laps ennast väga väsinult ning otsustab istuda toolile, mis seisab kohe laua kõrval.Tüdruku pea vajub küljepeale ning ta hingab vaevaliselt.

“Eliz, aitab tantsimisest!Tule nüüd sööma!” Kostub rõõmsameelne hääl kuskilt eemalt.Tüdruk ei kuule midagi, ta on vajunud kuhugi sügavamele, kui lihtsalt uni.

Vana tolmuse kleidiga naine astub saali ning tema pilk peatub kõigepealt tüdrukul tugitoolis ning siis avatud rohupurgil.Naine jookseb tüdruku juurde ning raputab teda, tüdruku pilk on muutumatu.

“Ei Eliz, sa ei tohi surnud olla!” Karjub naine.Ta võtab rohupurgi ning vaatab palju tablette purgis on.Tüdruk oli ligi pooled tabletid alla neelanud.Naine raputab veel kord last, kuid tulemus on ümmargune null.Naine vajub põlvili ning võtab endal peast kinni.

Ainult tema üksi on juhtunud süüdi, sest tema oli tabletid lauale unustanud.Ta poleks seda elusees julgenud öelda Elizi emale, et just tema selles süüdi on.

“Mis juhtus?” Küsis uhke kleidiga naine, kes seisis uksel ja jälgis nutvat teenijat.”T-t-teie t-t-tütar on s-s-surnud.” Kogeles teenija ning hakkas veelgi kõvemini nutma.Uhke kleidiga naine vaatas oma last, kes ei hinganud ning vajus samuti põrandale maha.

“Äkki ta ikkagi pole surnud?” Nuuksatas teenija ning helistas kiirabisse,Kiirabi jõudis kohale mõne minutiga.

Noor kiirabi arst astus uhkesse saali ning nägi otsekohe kohutavat vaatepilti.Kaks naist põrandal nutmas ning pealtnäha surnud laps tugitoolis.Kiirabi arst ei lausunud sõnagi vaid läks otsejoones tüdruku juurde.Laps oli surnud.

“Mul on kahju, aga teie tütar on surnud.” Ütles ta ka teenijale ning lapse emale.”Kui te oleksite varem helistanud oleks ta ellu jäänud.”

Teenija vaatas arstile otsa.Kuidas võis saatus olla nii ebaõiglane?Miks pidi olema kõiges tema süüdi?Ta ei tahtnud enam elada ning enne, kui keegi jõudis naist takistada võttis ta samast rohupurgist ülejäänud tabletid ning pistis suhu.

Alles jäänud tablette, mida naine võttis oli seitse ning teda ei õnnestunud päästa.Unerohi oli selleks liiga kange, et keegi võiks nii suurt kogust üleelada.

Keset suurt saali oli kaks laipa.Laps, kes oli surnud kellegi hooletuse pärast ning vana naine, kes oli surnud süütunde pärast.

Ajutine...

Ma päevast päeva olen ajutine
olen pageja kes rahu eal ei saa
näe jälle läbi kauge uduvine
paistaks kätte justkui tõotet maa

Kust leida rahu kui ei ole lõppu
sel muutumisel ainsa pilgu väel
ja ühe pilgu lõpmatuse tõttu
kordumatus kordub iga päev

August...:D

...ja juba ongi august. Pole suvi veel õieti alanud ja juba hakkab ta lõppema.
Kurb lausa. Aasata 2009 suvi on siis selline, kus pole veel vette saanud :D Lahe!!!
Nii ta kahjuks on. Küll on liiga külm vesi, siis ei ole vastavat ilma ja kui ka ilm on siis olen tööl :D
Nii see suvi paraku möödub...
Varsti lähevad lapsed juba kooli ja uus ring hakkabki peale...